KÜLA RINDEJOONEL

Rootsi-Kallavere küla
Võib julgesti väita, et rändaja, kes sammub mööda kitsast teed Rootsi-Kallavere külla, saab elamuse osaliseks. Millise, see jääb juba kõigil endil koha peal järele uurida. Veel suurema elamuse osaliseks saab siis, kui kohata seal mõnda toredat külainimest. Eriti kui nendeks on Kersti Pent, Külvi Kuusk või Priit Kase.

Muuga lahe rannast natuke eemal seisis 800 aastat tagasi talude kobar, mis “Taani hindamisraamatu” kirjutaja sõnul paiknes kõrgel eenduval mäenukal. Vanasti, kui metsa ees ei olnud, paistsid toa eest kätte Haakse ja Prangli saar, sadamakoht ning lähenevad paadid. Esivanematele võis see paik üsna ihaldusväärne olla – kõrge mäeseljak veerikaste allikate ja rammusa põllumaaga, kõrval vulisemas oja, mille kõrged kaldad tunnistavad toonasest veerohkusest. Praegu on selles paigas Rootsi-Kallavere küla.

Aga miks Rootsi-Kallavere? Kas siin elasid rootslased?

Rootsi-Kallavere küla 1522

Külvi: Küllap nad on siin elanud, Soome lahe rannikul oli keskajal päris palju rootslaste asundusi. Meie küla kohta on kindlalt teada see, et dokumentides nimetatakse küla 1522. aastast peale Rootsi-Kallavereks.

Priit, kas endise külavanemana oled mõelnud muistsed Kallavere alad Maardu linnalt tagasi vallutada?

Muidugi olen. Alad on küll jäädavalt läinud, aga inimressurss, mida Maardu endas peidab, on mitmekesine, huvitav ja sõbralik. Eriti väikesed Maardu kodanikud, kes lasteaiarühmade viisi muuseumi külastavad. Nende südamete vallutamisega tegeleme siin külas hoogsasti. Ja tõsi ta on, see õnnestub. Nii mõnigi väike “putukas” on mõne aja möödudes oma perega muuseumis tagasi.

Esimene asi, mis külatänavas silma hakkab, on kiviaiad. Kas need on rootsiaegsed või tsaariaegsed?

Raul Kure kiviaialPriit: Täpselt ei tea, kuid mõisaaegsed on nad kindlasti ja seisavad talumaade ajaloolistel piiridel. Kiviaedade materjaliga on siin kandis ajalooliselt nappinud ja nii on materjal kohale toodud vastavalt ajastule küll hobuste, küll autodega Maardu karjäärist, teispoolt tänapäevast Peterburi maanteed. Ega neid kiviaedu nõukogude ajal keegi korrastanud ning lagunevate aedade ülesladumine oli 1980. aastatel külarahva esimene suur ühistöö. Kiviaed teeb mõnes kohas imelikke vimkasid – mõnda kohta on sobitatud suur püstine kiviplaat, teisal on aia sisse ehitatud lehmakindel värav. Lehmakindel väravLehm oma paksu kerega ei mahu kuidagi sellisest jõnksuga avast läbi, enamik inimesi aga mahub! Praegused Rootsi-Kallavere kiviaiad on suurelt osalt kivist kõvema mehe ja endise külavanema Raul Kure käe alt läbi käinud. Tema raiutud on ka talude nimekivid päriseksostmise või asutamise aastaga.

Mitu kilomeetrit kiviaeda külas on?

Kersti: Kes neid mõõtnud on? Ivan Orav omal ajal andis käsu kõikide külade kiviaedade pikkused mõõta, aga tookord jäi asi soiku. Kui nii silmaga vaadata, siis ikka sadu. Sinna kuuluks siis nii taastatud kiviaiad kui ka vanad kiviaedade põhjad, endised kiviaiad.

Muuseumist on saanud nagu küla keskus, siin peetakse pidusid ja korraldatakse kontserte.

Kui külas ringi vaadata, hakkavad silma ka suured vanad laudad. Kuid praegu on küla ainsad koduloomad vist koerad ja kassid. Mis te lautadega peale hakkate?

Priit: Tegelikult on meil ka kanad ja üks kukk, kes hommikul külarahval ärgata aitavad. Aga vanad hooned, need on hakanud meil üksteise järel ärkama. Veel kümme aastat tagasi oli küla häbiplekiks külatänava ääres lagunev Käspre vana laut. 2005. aastal avasime seal ühisel jõul ja Leaderi programmi toetusel küla muuseumi, kuhu toodi kokku igasugust talukraami. Siin on põllutööriistu, majatarbeid, käsitööd, rõivaid ja raamatuid. Muuseumist on saanud nagu küla keskus, siin peetakse pidusid ja korraldatakse kontserte. Seni seisab jõude veel teine vana laudahoone müür, mis ootab oma aega, et saada muuseumi laienduseks. Kui see projekt peaks kunagi õnnestuma, siis saavad külastajad juurde omapärase kontserdi- ja etenduste koha ning külarahvas hoopis uue võimaluse kooskäimiseks. See on suur plaan…

Kontsert muuseumis

Olete muuseumiga teinud näitusi, mis on väga kuulsaks saanud.

Kersti: Kõigepealt oli näitus “Õmblusmasinanaised”, kus sai näha ilusaid vanu kleite ja lasteriideid, ning mitte ainult väljas oli ka üle kümne vanaaegse õmblusmasina, mille me lasime töökorda teha. 1950.–60. aastatel pidi moeteadlik pereema ju kõik riided ise kodus valmis õmblema. Eelmise suve publikumagnet oli näitus “Õnnelik lapsepõlv”, kus oli vaadata kõik, mis vana aja lastesse puutus, mänguasjadest koolivormideni. 2014. aasta kevadel tuli näitus pealkirjaga “Käsitöö voodis”.

Milles seisneb käsitöö voodis?

Kersti: Teema, mida saab võtta nii või naa… Kuid selge on see, et sadakond aastat tagasi hakati talutoas ilusamini magama. Taluinimesele ei meeldinud enam magada, põhukott külje all ja vana kasukas üle pea tõmmatud. Kodukultuur muutus ja eesti taluinimene ärkas edaspidi, pitsimuster põse peal. Ilusat voodipesu hoiti põlvest põlve ja suur hulk uhkeid vanu voodilinu, padjapüüre ja öösärke jõudis lõpuks meie muuseumi. Voodinäitus kujunes menukaks ja on olnud vaadata ka Rannarahva Muuseumis ning Kolga ja Kostivere mõisas, kust me selle alles hiljuti maha võtsime.

Kersti, sina oled selle muuseumi hing, kas muuseumi varad mahuvad kõik sellesse majja ära?

Hingesid on meil mitu, nagu varasidki, ega üksi palju ära teha jõua. Koos teiste hingedega hingates on aga võimalik teha suuri asju. Aga mis puutub majadesse, siis nüüd on ka teine laut uue rakenduse saanud. Mihkli lauda eesruum on moondunud kangakojaks ja siin on kahe viimase talve jooksul mitusada meetrit kaltsuvaipu kootud.

Kas käsitöötoas on tähtsam käsitöö või külajutud?

Kersti: Ikka külajutud… ja mitte ainult. Meil on kudujaid ka kaugemalt. Ilma juttude ja aruteludeta oleksid vaibad palju igavamad ja värvitumad. Püüame teha omi asju ikka nii, nagu vanasti tehti.

PaatMillised on teie viimased saavutused?

Kersti: 2014. aastal toimus Mihkli lauda lõplik muutumine. Lehmade eluruumist sai paadimaja ja siia kolisid nõukogude ajal peidus olnud uhked Kivimäe talu paadid ja kalapüügivarustus. See on meie külas jälle midagi erilist.

Kuidas need paadid nii kaua vastu pidasid?

Sellega on seotud mitu lõbusat lugu, aga nende teada saamiseks peab ise kohale tulema. Üldjoontes peitis Kivimäe rahvas oma paadid piirivalvurite eest ära. Suurem paat on ehitatud 1935. aastal, väiksem – eistuk – 1938. aastal. Pole teada, et põhjaranniku eestiaegseid kalapaate kuskil mujal veel säilinud oleks.


KÜLASTUSINFO

Written by Janek Šafranovski
Janek Šafranovski on turismivaldkonnas tegev olnud juba mitu aastat. Rebala muuseumi juhtimise kõrval on tema suur huvi artiklite ja lugude kirjutamine.