Hobuseraud toob õnne, see on kindel! Millal inimesed sellest esmakordselt aru said, pole tänapäeval enam täpselt teada. Vanimad teated sellest uskumusest ulatuvad muistsete keltideni, kes olid omal ajal Euroopa sepakunsti pioneerid. Teadlased on arvanud, et üks põhjuseid võis olla hobuseraua sarnasus kuuga, mis oli muistse kuujumalanna sümboliks. Kuu kultus seostus omakorda öö ja viljakusega, millest viimane just noorpaaridele oluline on.

Samas on arvatud, et hobuseraud ja selle valmistamine seostub raua maagilise võimega, mis oma tugevuse ja tules karastumusega pahad vaimud eemal hoiab. Sepad on oma sellealase kunstiga muidugi omamoodi maagid.

Üks kunstiliik, mida Jaanioja talus viljeleb perenaine Janika Saar, on lillemantlite valmistamine. Uurime, millise kunstiliigiga on täpsemalt tegu. Kuigi kõik nende mantlite kandjad teavad, et kindlasti on neis teatud osa võlukunsti.

Peterburi maanteelt vaiksele Loo külateele keerates võib leida ehitise, mis on samal ajal nii romantiliselt vana ja lagunenud kui ka uus ning väga moodne.

Uue hingamisega vana tuuleveski üllatab igal juhul. Konserveeritud vana müürikehand seisab nagu kasukas oma algusaegade märgina ümber uue. Julgelt ja uhkelt saavad kokku vana ja uus, klaas ja kivi. Ajaveski juures võlub julgus asjale teistmoodi läheneda.

Julgeks lähenejaks on veski perenaine Margit Pärtel.

Margit, palun räägi veidi selle veski varasemast ajaloost.

Kunagi kuulus see Hollandi tüüpi tuuleveski Kostivere mõisale. 19. sajandi lõpus ehitatud veski jahvatas vilja mõisale ja talumeestele. Ta sai töötada siiski ainult paar-kolmkümmend aastat ja põles siis maha. Kuidas ta põlema läks, seda ei tea keegi enam rääkida. Üles seda enam ei ehitatud, varemeis said varju lambad, heinad jm. Veski oli varemetes 70–80 aastat. Varakevadised ilmad tegid kõige rohkem kahju lõunaseinale ja nii juhtus, et 1980ndate keskel kukkus lõunasein korraga mürinal alla.