KABERNEEME KANGELASED

Tuli
Kaunis Kaberneeme külas leidub hulk kangeid mehi, kes armastavad merd ning hea meelega aitavad ka teistel selle ilust osa saada. Samas ei karda nad ka vajadusel appi tõtata.

Rait KillandiÜks nendest on Rait Killandi, kes on Kaberneeme vabatahtliku päästekomando pealik ja kogu Eesti vabatahtlikke maa- ja merepäästjaid ühendava Päästeliidu nõukogu esimees ning üks kogu vabatahtliku pääste liikumise algatajaid. Temalt nõuame välja vastuseid tähtsatele küsimustele.

Kas parem on päästa või päästetud saada?

Parem on päästa. Olen ise olnud kahel korral hädasolija rollis, ja see pole põrmugi hea tunne. Esimene kord jäin 15 aastat tagasi merele kaatri tehnilise rikke tõttu ja ootasin abi pea viis tundi. Viimasel hetkel enne kividesse triivimist saabus piirivalvekaater ja pääsesin hullemast. Teine kord pidin ainult oma oskustele lootma – muidu väga paksul merejääl mootorsaaniga sõites sattusin kohta, kus hoovus oli jääkihi õhukeseks lihvinud ja kadusin kogu täiega üle pea vee alla. Õnneks olid selleks ajaks korralikud treeningud läbitud ja ettevalmistus sellises olukorras hakkama saamiseks olemas – tulin iseseisvalt jää peale tagasi ning sain ka kiiresti sõbra appi, kes mind 20 külmakraadi juurest mõne minutiga kuuma sauna toimetas, nii et isegi nohu ei tulnud. Saani saime alles mitu nädalat hiljem merepõhjast kätte… Jah, päästa on parem: oled ise kontrollitud olukorras ja tead, et abijõude on vajadusel piisavalt võtta. Oleme ausad, päästetava rollis olles jääb ikka kripeldama, et oleks võinud ju ette näha kõiki asjaolusid, et mitte sattuda sellesse olukorda, et ise loll või nii… Päästjana tegutsedes pole kahtlust, et teed kõike õigesti ja enesetunne pärast sündmuse lahendamist on ikka väga hea. Oma roll on muidugi ka adrenaliinil, mille saad päästjana pealekauba.

Milline on tüüpiline vabatahtlik päästja ja kas selliseid leidub Kaberneeme kandis palju?

Kaberneeme komandos on 19 maapäästekoolitusega ja 11 merepäästekoolitusega meest. Keskmine vabatahtlik päästja on vanuses 25–50 aastat, tark, lahtise pea ning kätega mees, kes tahab midagi kasulikku ära teha, pakkudes oma peret ümbritseva kogukonna jaoks täiendavat turvatunnet. Pooled meie meestest on kohalike külade elanikud, pooled linnamehed, kes suved siin veedavad. Igal aastal lisandub meie meeskonda kaks-kolm uut tulijat. Kui praegu on lugejate hulgas huvilisi, siis andke teada – igaüks on teretulnud.

On sinu jaoks vahet, kas päästmine toimub maal tulest või merelt?

Päästetehniliselt on muidugi vahe – erinev tehnika, erinevad päästemeetodid, isegi ajafaktor on erinev: tulekahjule sõidame välja keskmiselt 7 minutiga alates väljakutse saamisest, merele jõuame 15 minutiga. Lihtsalt ettevalmistused päästmisele minekuks ja sealjuures enese ohutuse tagamiseks on nii erinevad. Aga põhimõtteliselt ei ole vahet, kas me teeme seda merel või maal – ikkagi on kõige olulisem inimelude päästmine ja kui me oleme sündmusele kõige lähemal, siis me seda ka teeme nii, kuidas kõige paremini oskame ja suudame.

Kui kaugele merele olete päästma tõtanud?

Kaugemad punktid jäävad 15–20 meremiili raadiusse, Tallinna lahest Käsmuni ja põhja suunas Malusi saarte taha. Enamik väljakutseid on siiski Ihasalu, Kolga ja Hara lahes. Siis tulevad juba teiste meeskondade paadid vastu, sest see on ka nende tööpiirkond. Mereotsingute puhul on tavaline, et suurte alade põhjalikuks läbikammimiseks ongi vaja saata välja mitme naabermeeskonna alused ja et töötame paralleelselt.

Kas tihti merel olles jätkub veel silma ka mere ja looduse ilule?

Kindlasti on siin kuidagi võimalik tsiteerida Murphy seadusi: enamik mereõnnetusi juhtub öösel, tugeva tuule, suure lainetuse või paduvihmaga. Siis ei ole kindlasti parimagi tahtmise juures võimalik mingit ilu näha. Aga kui oleme merel regulaarseid õppusi tegemas, patrullimas või PäikeseloojangPäästeameti ning Politsei- ja Piirivalveameti korraldusel muid ülesandeid täitmas, siis muidugi on hetki, kui vaatad merd ja mõtled, et on ikka ilus küll. Tegelikult on kogu meie kandi saarestik ju tervikuna unikaalne isegi Eesti saarte suure koguarvu juures, ega ta muidu oleks suures osas kaitse all. Linnustik, hülged, saarte looduskooslused, matkarajad, vanad surnuaiad ja talukohad, maalilised päikeseloojangud ja suurepärased liivarannad – tegemist merel ja saartel jätkub päevadeks.

Kas päästmist mittevajavatel inimestel võib ka teie merepäästest kasu olla?

Jah, ja ongi väga tihti kasu. Esimene, millega oleme lubanud alati aidata, on veetaksoteenuse pakkumine. Saame tänu oma aluste väga madalale süvisele praktiliselt igale poole randuda, nii saartele kui ka rannikule, lisaks saame seda teha iga ilma ja nähtavusega – päästeks vajalikud seadmed tagavad ohutuse ka „tsiviilsõitudel“. Meie teenuseid kasutavad aktiivselt linnuvaatlejad, merebioloogid, hülgeuurijad, aga ka kohalikud elanikud ja loomulikult suur hulk puhkajaid, kelle jaoks päev merel või asustamata saare peal ja rannal kujuneb unustamatuks elamuseks. Omalt poolt saame veel aidata leida võimalusi saartel ööbimiseks, pikniku või romantilise õhtusöögi pidamiseks, soovi korral ka kalapüügiks või hülgevaatluseks.

Windsurf

Lisaks on meil olemas kõik võimalused veespordiga tegelemiseks – wakeboard, wakeskate, skimboard, tuub, rõngad, suusad ja kõik muu. Kui nüüd mõne asja nimi jäi arusaamatuks, siis tulebki kohale tulla ja järele proovida. Ja veel üks väga oluline aspekt, kuidas merepäästel on päästmist mittevajavatest inimestest väga suur kasu – tasu, mida me oma teenuste eest küsime, läheb pärast kulude katmist (palka me ei saa, see on vabatahtliku tegevuse üks põhimõtteid) meie merepäästemeeskonna varustuse ja koolituste uuendamiseks. Seeläbi saate ka teie kaasa aidata inimelude päästmisele.

Millised on sinu lemmikkohad siin Kolga lahes?

Kivi rannasKuumal suvepäeval eelistan inimtühje Koipsi või Rammu saare randu. Ja loomulikult Malusi saared. Seal oli väikesel saarel üle saja aasta tagasi lausa kõrts. Mul olevat isegi viimase kõrtsmikuga sugulusside olemas. Kolmest saarest on üks kormoranide päralt, Vahekari on hüljeste oma ja üks saar, väljaspool lindude pesitsushooaega, ka tavainimeste päralt. Saarele aitasime Vahur Kersna saatesarja ajal ka ühe pingi merele jäänute mälestuseks viia, see on mõnus koht jalga puhata ja loodust nautida. Kui puhkajad tahavad, et aitaksime neid kurssi viia saarte ajaloo ja olevikuga, siis oleme seda meelsasti teinud, vajadusel ka professionaalseid giide ja tõlke kaasates.

Kas kohalikud hülged on sinu sõbrad?

HüljesTäna võin öelda, et on sõbrad. Eelmisel hooajal käisime neil 35 korda külas ja neid polnud ainult kahel korral kodus – minu meelest on see suure sõpruse märk. Arvan, et sealkandis elab umbes 30–40 eri vanuses lahedat tegelast, kes on hämmastavalt uudishimulikud ja armastavad nii klassikalist kui ka eesti muusikat. Sõidamegi sinna seda neile pakkuma ja puhkajatele omakorda neid näitama. Parim aeg selleks on jaanipäevast oktoobrini, kas tuulevaikne hommik või päikeseloojang. Nagu looduse puhul alati, ei saa ka meie garantiid anda, et hülged kohal on, aga seni oleme vist nende silmis heas kirjas olnud ja sõbralistis püsinud.


Pakkus huvi? Uuri lisa.

Autor Janek Šafranovski
Janek Šafranovski on turismivaldkonnas tegev olnud juba mitu aastat. Rebala muuseumi juhtimise kõrval on tema suur huvi artiklite ja lugude kirjutamine.