Anija mõis on ümbruskonna üks vanimaid ja suuremaid eramõisaid, mis koosnes 22 hoonest ja 2 karjamõisast. Esmateated mõisast oma praeguses asupaigas pärinevad 1482. aastast, mil see kuulus Hermen Soye’le. Mõned selle müürid on tänini alles praeguse mõisahoone keldris, osa neist (koos haruldase hüpokaustahju jäänustega) tuli välja aga 2012. aasta sügisel, sel ajal Anijal avastatu on küllaltki haruldane. Oma nime sai Anija mõis väikeselt Hanijõelt, mis voolas mõisast edelas asuvast väikesest rabajärvest Jägala jõkke.

Eestis on mitmeid põnevaid kohti, mis on oma salapära hoidmiseks igapäevasest vaateväljast ja särast eemale tõmbunud, justkui tahtes rõhutada oma erilisust ja kättesaamatust. Üks selline koht, mille hommikusest udust üles otsimine kindlast ära tasub, on Tornimäe obelisk Mäo külas Paide külje all. Kolmeteistkümne meetri kõrgusel sambal on kogu informatsiooniks vaid kaks aastaarvu – 1573 ja 1886. Mälestusmärgiga seoses hargnevad aga väga põnevad lood, tähtsad nimed ja muidugi hulk avastamata saladusi.

Jätka lugemist

Viissada miljonit aastat tagasi elanud väike trilobiit ei oleks eales osanud arvata, et ta süüakse kunagi Eesti rahvuskivina ära.

Kuid nii täpselt juhtuski. Trilobiidid olid vanaaegkonna loomad, kes elasid pool miljardit aastat tagasi soojas troopilises ookeanis lõuna pool ekvaatorit. Tol ajal elasid kõik vees. Maa peal siis elu polnudki. Lõpetanud oma maise (õigemini vesise) elu vajus trilobiit sinna samasse mere põhja. Nii juhtus lugematu arv kordi ka tema liigikaaslastega. Nende pehmed kehaosad lagunesid ja lahustusid peagi merevees. Trilobiitidest suure osa moodustas nende kõva koorik, mis oli väga kaltsiumirikas. See osa neist ei lahustunud, vaid jäi mere põhja. Trilobiitide 40 miljoni pikkuse eluaasta jooksul moodustus mere põhja sete. Juba enne neid oli mere põhja settinud paks kiht erinevatel perioodidel elanud organismidest ja ka peale trilobiitide väljasuremist ladestus omakorda nende peale teiste liikide jäänuseid.